Uskumatu on tõeks saanud

Aasta tagasi ühel jaanuari nädalavahetusel said kõik campanellikad Innalt ootamatu kõne, kas lähme kaheks nädalaks Venemaale tuurile. Põhimõtteliselt olid kõik nõus. Olime ühelt poolt uudishimulikud ja avatud, aga teisalt ka kõhklevad-kahtlevad, kuidas seda kõike organiseerida (lapsed, pere, töö jne).

Elasime kogu 2014. aasta mõttega, et läheme. Vahepeal kasvas reisi pikkus juba kolmenädalaseks, mis tõi kaasa rohkem probleeme, aga meie kõigi kergenduseks kujunes reis siiski kahenädalaseks. Lõplikud esinemispaigad ja kuupäevad kinnitati novembri keskpaigaks (vt. tuuri kava). Peterburi Jaani kirikus esines Campanelli oma täies hiilguses. Pika tuuri koosseisus oli 11 liiget, Inna dirigendi ja mängijana, Ivar abilisena ja Mirtel nunnumeetri tõstjana.

Kümnest esinemisest kolm toimusid järgmiste festivalide raames: Gratulari (Peterburis), Piirideta Euroopa (Iževskis) ja XII Jõulumuusika koorifestival (Tveris).

Sisuliselt kõik saalid, v.a. Tobolsk ja Zavodoukovsk, olid välja müüdud. Publik oli erakordselt emotsionaalne ja kaasaelav. Sünkroonis plaksutamine, püstiseismine ja braavo-hüüded kuulusid iga kontserdi juurde. Kõikjal kinnitati, et midagi sellist pole nad varem kogenud. Mitmed õhtujuhid mainisid, et rahvas saalis on nagu ära vahetatud. Ka me ise olime sellisest publiku vastuvõtust sügavalt liigutatud. Kõikidesse kohtadesse oodatakse meid tagasi. Mirteli jaoks oli igal kontserdil mitmel inimesel „juhuslikult“ šokolaad kotis (neid kogunes 10+).

Kuigi publiku lemmikuteks osutusid erinevates kohtades erinevad teosed, oli G. Caccini „Ave Maria“ eranditult kõigi kontsertsaalide üks lemmikteostest ja pälvis iga kord pika sünkroonis aplausi.

Alati tekitas suurt imetlust Inna sooloesinemine. Näiteks A. Piazzolla „Ave Mariat“ nimetati viimasel kontserdil muusikaliseks imeks.

Üldiselt oleme harjunud suure pagasiga kontsertidel käima. Kellakastide jm autodesse pakkimine, mahalaadimine, kontsertpaigas üles panemine ja maha võtmine on meie jaoks tavaline tegevus. Venemaal rongide ja väikebussidega seigeldes saime aga hoopis teistlaadseid kogemusi. See oli omamoodi väljakutse, millega saime tänu aina täiustuvale tiimitööle ja asendamatule Ivarile kenasti hakkama.

Läbisime kokku 7096 km, mis hõlmab meie liikumist ühest linnast teise (linnasiseseid sõite me üldisesse kilometraaži ei arvestanud). Õhutemperatuurid ulatusid + 4*C kuni - 40*C kraadini (koos tuulefaktoriga).

Tunneme, et tänu sellele reisile on Campanelli tiimina ühtsem kui kunagi varem.

Jäime kogu kontsertreisiga äärmiselt rahule!

Aitäh, Inna!

Veel mõned sõnad üksteisele!

Peale 7096 km pikkust teekonda saad nii mõndagi uut ansambliliikmete kohta teada. Siin meie mõtted on ... . 

AIVAR – kuldmagaja ja mängur

Aivari juures oli kõige hämmastavam see, et ÜHEL õhtul tal EI tulnud UND. Ta on üks informeeritum inimene, kes teab, mis Venemaal parasjagu sünnib ja mis on Eestis aktuaalne. Aivari huumorimeel tõstab alati tuju (küll mitte kõigil) :). Väga armas oli, kuidas Aivar rongipeatustes käis Toomase sünnipäeva torti lumehanges “külmutamas”.

ALAR –  ajalooteadmistega ja alati tasakaalukas härrasmees, salapianist

No milline hull veel võtab reisile kaasa 1 kg Mesikäpa komme, kui seda „tavaari“ isegi nii palju on? Alar muidugi. Tema kommide söömise ajastus oli briljantne. Innale ja Ivarile tänukõnesid pidamas oli teda väga huvitav kuulata ja vaadata  :-)

EGLE – teemeister ja IT-guru

Egle teeb ülimaitsva tee kõigest sellest, mis talle „pähe kukub“.  Ta on kõige paremini tehniliselt varustatud ja oskab küsida küsimusi väga üllatava nurga alt.

INNA – suure pere Hea Haldjas

Inna on kontserttuuri algataja, ansambliliikmete  „ärarääkija“, tulihingeline  ja ettevõtlik tuuri läbiviija, kes on valmis ette võtma ka kõige pöörasemaid asju elus. Inna on väga hea mälu ja laia silmaringiga juht ning kirevate kogemustega reisikaaslane. Ilma temata ei oleks seda kontserttuuri toimunud. Vene publik „sööb tal peost“.

IVAR - pealogistik ja filmimees

Ivar on küll tagasihoidlik, aga äärmiselt tähelepanelik inimene. Ta oli oluline ja asendamatu abiline kogu seltskonnale terve reisi jooksul. Kellapuuna väga šikk. Peaksime teda edaspidigi sellisel moel “kasutama” :-)

IVO - esilaulja ja muidu muhe mees

Ivo kandev bariton kõlas kindlalt ja mehiselt nii bussis kui ka laval ühiselt lauldes. Ivo on kõige paremini kursis, mida reisi jooksul rääkisid Vene raadiokanalid. Müstiline mees mõistatuslike naljadega. Ivo: “Kontrolli, kas migratsioonikaart on olemas!” :-)

KAROLINA - särtsu täis stenografist

Karolina on Hea Haldja parem käsi, meie pressiesindaja ja põhisolist, alati abivalmis ja heatujuline. Ta on kõige professionaalsem abidirigent paljude teiste "abidirigentide" seas. Kõige parema ettevalmistusega reisija, kes teadis Trans-Siberi raudteel olevatest linnadest, mida külastasime, kõige rohkem.

MIRDU – hoiab nunnumeetri põhjas

Mirtel on reisi ÜLLATAJA, kes tuli hämmastavalt hästi toime reisi raskustega ja päästis nii mõnelgi korral Campanelli keerulisest olukorrast (nt kui keset kontserti elekter ära läks, näitas tema oma telefoni taskulambiga valgust, et leiaksime pultide kohtvalgustid). Mirdu oli väga tubli oma kahe kohvri kandja. Publiku hullutaja oli ta muidugi ka. Ema ja isa kiidavad, kui hästi Mirdu tuli toime hommikul ja südaöösel üles ärkamisega, valmistudes järjekordseks rongi- või bussisõiduks.

RANDAR – pärlivabrik 

Randar on meie Võrno ja/või Uuspõld, kes tsiteerib tihti Ivan Oravat. Randar avastas reisi lõpupäevil, et ta on sattunud tuurile koos nunnakloostri Püha Ema Inna ja õdede Tiia, Karolina, Regina ja Riinaga. Ema ja õed on nimetatud ametisse Mirteli poolt. Kellakupee ennastsalgav peavalvur. Randar: „Usu endasse!“

REGINA – Superema 

Aivar (Regina abikaasa): “Üllatavalt positiivne”. Egle: „Regina tehtud võileivad kestsid reisi lõpuni.“ Super ema Mirtelile ning hoolitsev ja abivalmis kõigi teiste suhtes. Väga nakatava naeruga.

RIINA - meie hakkaja Väike My

Riinal on igal pool esimesena käed küljes ja viimasena lahkub ta areenilt. Pillikohvrite kandmisel on temast abi kohe mitme eest. Ja kui on vaja teha kõvemat nõudlikku häält, siis seda ta juba oskab.:)

RIIN – uue Permi reisi korraldaja, Boogie esitantsija

Riin on tuuri „üllatuja”. Kas me homme ei jõuagi kohale, küsis ta 39-tunnise rongisõidu alguses.  Riinilt õppisime rongijaamades külma peletades mitu lahedat tantsu, mida tantsisime Permi ja Kirovi perroonidel.

TIIA – sõnaseadja ja päevapiltnik

Tiia on kõige paremini kursis Katariina II eluga ja aitab avardada ka teiste maailmapilti. Vestlused temaga on alati lõbusad ja huvitavad. Tiia on tubli ja ennast mittesäästev fotograaf. 

TOOMAS – peafacebookar ja ilmaennustaja

Toomast nunnutasid naised meestest kõige rohkem.  Ühelt poolt seepärast, et ta oli sünnipäevalaps, teisalt sellepärast, et mingi tundmatu Venemaa viirus lõi talle edukalt külge. “Jää või ise haigeks”, kahetses Randar. Soovidega tuleb ettevaatlik olla. Randar jäigi haigeks :(

Tver – kaunis tuuri lõppakord

Moskvasse Jaroslavli vaksalisse jõudsime kell 3:45 ja meid hoiatati, et rong peatub vaid 5-7 minutit ning selle ajaga peame oma pagasi rongilt maha saama. Tegime ära! 6 minutiga!!!

Edasi läks sõit bussiga ja Tveri jõudsime kell 7:18. Olime vahepeal ära hellitatud päris luksuslike elamistingimustega, ent Tveri Spordi- ja majutuskeskus „Noorus“ tõi meid maa peale tagasi. Väike uni, jalutuskäik lähiümbruse jääväljadel (loe: kõnniteed olid täitsa jääs) ja siis viidigi meid Tveri Akadeemilisse Filharmooniasse. 

Järjekordselt oli tegemist väga kauni ja hea akustikaga saaliga. Esinesime erikülalisena XII Jõulumuusika koorifestivalil. Saal oli sisuliselt välja müüdud. Meile oli suureks auks ja rõõmuks, et tuuri viimase kontserdi publik oli äärmiselt soe ja empaatiline. Kolmanda loo  G. Caccini „Ave Maria“ pühendasime Vene kuulsa lauljanna Jelena Obrastsova mälestusele. Publik oli pisarateni liigutatud ja austas oma kuulsust püstiseismisega. Ülejäänud kontsert möödus rõõmsamas meeleolus.  Publik elas vaimustunult kaasa kõikidele lugudele. 

Kontserdi lõpus anti Innale ja Campanellile üle tänudiplomid ja kingitused. Tveri ja Kashinski Metropoliidi Viktori poolt kingiti Innale ikoon. Tveri filharmoonia kunstilise juhi ja peadirigendi sõnul kõlas meie esitatud muusika jumalikult.

Tuuri lõppu läksime tähistama kohalikku restorani, ent hotellist väljudes üllatas meid eestikeelse terega Tveri Eesti Seltsi esindaja, kes oli tulnud spetsiaalselt hotelli meid tervitama. Vahetasime kingitusi ja tegime plaane tulevikus kohtuda. 

Saabusime Moskvasse Jaroslavli vaksalisse

Saabusime Moskvasse Jaroslavli vaksalisse

Tveri „hotell“ Noorus – Spordi- ja majutuskeskus

Meie Venemaatuuri viimane kontsertsaal – Tveri akadeemiline filharmoonia

Campanelli kontserdiplakat filharmoonia seinal

Viimane proov

Chill enne kontserti

Naudime tuuri viimast esinemist

lõppes kolmas lugu – Ave Maria – publik seisab püsti

Meie ja meie publik

Mirtel, paparazzi 

Tveri ja Kashinski Metropoliit Viktor kinkis Innale tänutäheks ikooni

Tuur läbi ...

... ja kingad ka

Tveri Eesti Seltsi esindaja ootamatu külaskäik

Aitäh, Inna!

Vjatkast Moskvasse Severobaikalsk-Moskva rongiga

Hommikul tegime väikese jalutuskäigu hotelli ümber. Kirovis oli nii palju lund ja pidevalt sadas juurde, nii et ei jõuta eest ära koristada. Tegelikult olid teed osaliselt päris puhtad ja inimesed nii labidate kui ka masinatega töötasid pidevalt.

Kell 12:40 tulid meile järele kaks tõelist nostalgiabussi – BAZ ja UAZ. Kellad olid abiliste poolt juba BAZ´i pakitud. Vaksalis saime bussidega peaaegu perroonile. Väike chill ja tants ning rongi meile vajalikud vagunid 10/11 peatusid sisuliselt meie kõrval – juhhei!

Selgus, et meie logistiline professionaalsus on veelgi kasvanud, sest 70 kott-ühiku vagunitesse laadimine võttis aega 7,5 min. (mäletatavasti eelmine rekord oli 8 min.). Ka seekord peame tänama suurepäraseid abilisi, kes haarasid naistelt kõik suuremad kotid. Aga loomulikult teevad põhitöö siiski meie oma inimesed. Ivar teab peensusteni suure pagasi väikesesse kupeesse paigutamise detaile. Randar kasutab väga osavalt suurte asjade rongi tõstmiseks põlve-allapaneku-nõksu. Imeliselt töötab perroonilt kupeeni meie pagasi edastamise inimkett. Asendamatud on ka keti mõlemas otsas pingsalt ümbritsevat jälgivad valvurid. Tiim töötab suurepäraselt!

Vot sellised hanged!

Auto on kauaks seisma jäänud :S

Meie hotell Vjatka, mis nime saanud Kirovit läbiva jõe, mitte pesumasina järgi :) 

Patriootlik kasvatus käib täie hooga

Nostalgialaks, onju?

Kardinatega bussis, tekitab koduse tunde

Jälle oma 70 kottühikuga rongijaamas ootamas oma Moska rongi

Kotelnich Vjatka jõe kaldal

Naudime lumiseid vaateid rongiaknast